Eesti Looduse fotov�istlus
6/2012



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Kaitsealused kivistised Eestis–käsnad ja korallid

Eestil on stromatoporaatide ehk kihtpoorsete käsnade ja korallide uurimisel sügavad juured – esimesena võttis maailmas õhikute ehk läbipaistvaks kulutatud preparaatide uurimise meetodi kasutusele Tartu ülikooli teadlane Friedrich von Rosen. Teatud kivististe liike on paljandites praktiliselt võimatu ära tunda ilma õhikuid valmistamata, sama meetodit kasutatakse ka meil kaitse all olevate stromatoporaatide liikide määramiseks.

Siinkohal avame pisut laiemalt, millega on Eestis kaitse alla võetud käsna- ja koralliliikide puhul tegemist.
Tänapäevaks välja surnud stromatoporaadid ehk kihtpoorsed käsnad ja tabulaadid ehk kärgkorallid olid ühed kõige suuremad ja silmatorkavamad kivistised teatud ülem-ordoviitsiumi ja siluri paekivikihtides, kus nad mõnedel juhtudel osalesid koguni fossiilsete korallrahude ehk riffide moodustamisel. Neid näeb Porkuni ümbruses, Hiiumaal Suuremõisa kandis, Lääne-Saaremaa pankadel, Vilsandil ja Vaika laidudel. Viimased on oma geoloogiliselt olemuselt muistsed, üle 400 miljoni aasta vanused korallrifid.

Palja silmaga määramine võimatu
Koloonialise eluviisiga kihtpoorsetest käsnadest ja kärgkorallidest on kivististena säilinud nende väline, lubiainest alustoes, nii nagu puitehitisest säilib loodusesõberaja möödudes üksnes kivivundament. Elav lihaskude kattis ja eritas alusskeletti õhukese pindmise kihina, ulatudes õige vähesel määral skeleti sisemusse. Sellise skeletiehituse eripära tõttu ei ole nende kivististe välimiste tunnuste põhjal võimalik mingeid liike eristada ega neid välitingimustes, paljandites ära tunda. See teeb kõnealuste liikide kaitsmise looduses praktiliselt võimatuks. Nende kivististe uurimiseks valmistatakse klaasile kleebitud, üliõhukeseks, läbipaistvaks kulutatud preparaadid, nn õhikud, mida saab mikroskoobi all uurida ja liigitada.

Friedrich von Roseni meetod võimaldas süstematiseerimist
On märkimisväärne, et õhikute mikroskoopilise uurimise meetodi võttis paleontoloogias esimesena kasutusele Tartu ülikooli teadlane Friedrich von Rosen oma doktoritöös Eesti siluri ajastu stromatoporaatide uurimisel. Selle uurimismeetodi kasutusele võtmine põhjustas tõelise revolutsiooni rea oluliste fossiilirühmade nagu mitmesugused käsnad, korallid, sammallooma jm süstemaatikas, mida enne seda polnud õigupoolest olemaski. Rosen kirjeldas oma töös kokku kümmet perekonna Stromatopora liiki, mis on läinud stromatoporaatide süstemaatika kullafondi. Mõned neist on valitud uute perekondade tüüpliikideks ja tänapäeva taksonoomias ei kanna ükski neist Stromatopora perekonnanime. Kaks Roseni kollektsioonis ainueksemplaridena esindatud liiki: Stromatopora regularis (= Petridiostroma) ja Stromatopora schmidti (= Plectostroma) on võetud kaitse alla.

Petridiostroma regulare tüüpeksemplar pärit Matsalust
Seda liiki on kirjeldatud perekondade Stromatopora, Clathrodictyon ning Petridiostroma nime all. Samal ajal rida määratlusi on osutunud ekslikuks. Roseni kollektsioonis esines sellest liigist vaid üksainus plaatjas, 1 sentimeetri paksune ja 6 sentimeetrise läbimõõduga eksemplar, mis koosneb suhteliselt tihedalt paiknevatest (9 laaminat ühe millimeetri vahemikus), korrapärastest, tasastest laaminatest ja nende vahele jäävaist lühikestest pulgataolistest tulpadest. Roseni kollektsiooni tüüpeksemplar pärineb Matsalu lademe põhjakaldale jäävast, Adavere lademesse kuuluvast Väike-Rõude paljandist, mis pole tänaseks säilinud. Käesoleva kirjutise autor on ühe selle liigi eksemplari leidnud samasse piirkonda jäävast Päri paljandist. Kaks sama liigi eksemplari on kirjeldatud Norrast, Oslo ümbrusest ning teist samapalju Ida-Kanadast Anticosti saarelt. Kõigis neis paigus on tegemist samavanuste kihtidega, mis näitab, et tegemist on erakordselt haruldase, kuid stratigraafiliselt olulise liigiga.

Plectostroma schmidti pärineb Kaugatumast
Kaitsealust käsnaliiki on kirjeldatud perekondadesse Stromatopora ja Actinostroma kuuluvana. Käesoleval ajal paigutatakse ta perekonda Plectostroma. Friedrich Roseni kollektsiooni ümberkirjeldamise ajal ei õnnestunud mul selle liigi eksemplare leida ja ta jäi kirjeldamata. Aastakümneid hiljem avastasin Londonis Briti Loodusmuuseumis (Natural History Museum) killukese Roseni tüüpeksemplarist ja sellest valmistatud õhikud. Asi oli selles, et stromatoporaatide süstemaatika rajaja, briti teadlane H. A. Nicholson külastas, ilmselt Roseni töö mõjul, Eestit, kogus materjali mitmetest paljanditest, uuris Tartus Roseni kollektsiooni ning võttis kaasa killukesi tema tüüpeksemplaridest. Rosen ise töötas sel ajal juba Kaasani ülikooli professorina ja oli paleontoloogilistest uuringutest loobunud. Nicholson publitseeris oma tulemusi aastatel 1886–1892 artiklite seeriana ja fundamentaalses monograafias Briti stromatoporaatidest, mida on ka stromatoporaatide piibliks nimetatud. Antud liigi kirjeldas ta Actinostroma schmidti nimetuse all.
Plectostroma schmidti skelett koosneb erineva pikkuse ja jämedusega kõverdunud vertikaalsetest tulpadest, mis on omavahel ühendatud väga peente, kiudjate horisontaalsete sidemetega (vt joon 2). Viimased paiknevad kohati ühel ja samal vertikaaltasemel, moodustades korrapäratuid laaminaid. Liigi kõige eripärasemaks tunnuseks on laiade, vertikaalselt ülestikku paiknevate kanalitega astroriis-süsteemide esinemine. Viimased on täidetud peene, korrapäratu skeletivõrguga.
Plectostroma schmidti seni teadaolev ainueksemplar pärineb ilmselt Kaugatuma panga jalamilt mererannast lahtisest materjalist, kuna panga läbilõikes endas ei ole õnnestunud ühtegi stromatopoori kivistist leida. Selle tõttu ei ole tema geoloogiline vanus päris kindel, kuid tõenäoliselt on tegemist Kaugatuma lademega.

Mesofavosites dualis Sokolovi hiiglaslik holotüüp paikneb Porkunis
Erinevalt kaitse alla võetud üliharuldastest stromatopooriliikidest on tabulaadi liik Mesofavosites dualis Sokolov küllalt sageli esinev vorm Eesti ülem-ordoviitsiumi (Porkuni lade) ja alam-siluri (Juuru ja Raikküla lade) kivimites. Kaitse alla on liik võetud üksnes selle pärast, et tema tüüpeksemplar (holotüüp) paikneb Porkuni vanas paemurrus. Tegemist on hiigelsuure, ca 1,5meetrise diameetriga helevalge kolooniaga, mida võib näha paljandi lõunaotsas, läbilõike alumises osas. Holotüübi tükke ja neist valmistatud õhikuid säilitatakse Peterburis VNIGRI Muuseumis ja Tallinnas TTÜ Geoloogia Instituudi kogudes. Tegemist on kärjelaadse moodustisega (vt joon 3), mille tõttu on tabulaate kutsutud ka kärgkorallideks. Igas „kärjekannus” paiknes koloonia eluajal korallipolüüp, kes kärjeseinu ja -põhja (taabulaid) eritades kasvas järjest ülespoole.



Heldur Nestor
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013