Eesti Looduse fotov�istlus
5/2012



Rattaretke "Kuidas elad, Ahvenamaa?" 2003 pildid.

Rattaretke "Kuidas elad, Alutaguse?" 2004 pildid.

Ajakirja Loodus talgud Leevres. Vaata pilte.

artiklid
Susi kaitseb kurja eest

Saaremaa lambakasvatajate silmis on susi sattunud halba valgusse kariloomade murdmise tõttu. Siiski pole meie esivanemad hunti kunagi vaenanud, vaid arvestanud talle karjast kindla „hundi jao”. Tundub, et ka praegu ei suhtu meie rahvas tervikuna hunti vaenulikult. Meenutame nüüdisaja inimesele, milline oli meie esivanemate hoiak hallivatimehe suhtes.

Nii kaugele kui meie rahva folkloor tagasi ulatub – osa sellest juba muinasaega – ei leia sealt midagi vaenulikku hundi vastu. Vastupidi. Meie ootasime temalt kaitset ja abi, vaatamata kahju- ja kuritegudele, mida ta korda saatis. Me pole hunte poonud, nagu tehti Saksaja Prantsusmaal. Me pole neid elusalt nülginud, neid elusalt põletanud, silmi välja torganud, nagu tehti mineviku Venemaal. Eestlaste pärimused hundist on rikkalikud ja mitmekesised, meil on temast ligi 500 eufemismi (kriimsilm, hallivatimees, võsavillem, pajuvasikas jne). Karjast püüti teda üksnes eemal hoida, jättes talle eluõiguse. Usuti, et kui hunt karjast murrab, toob see kaasa sigivust, rebase või karu taoline käitumine märgitud positiivsust ei tähistanud.

Pärimustes eriline koht
Rahvapärimustes on hundile antud täiesti eriline koht teiste metsloomade hulgas. Küti- ja kalastajakultuuris polnud hundil kaugeltki seda tähtsust, mis maaharija ja karjakasvataja juures. Nii on ka eesti rahva hundist rääkiv pärimus kasvanud välja suures osas just karjakasvatuse pinnalt, sest pidevalt karju ohustavaid hunte püüti kõigi võimalike vahenditega kariloomadest eemal hoida. Olid ju koduloomad meie esivanemate ainus rikkus, millest sõltus suurel määral elu ja eksistents. Seda kinnitab ka 1839. aasta Gresseli „Eesti-ma rahwa kalender ehk täht-ramat” (Tallinn, 1838; lk 20), kus on kirjutatud: „Lojus on tallopoia rikkus, siis polle ka imme, et temma eest holega murret peab [---] kuidas karja kaitsta kahjo eest ja siggidust temmale sata”. Väärtuslikke lojuseid püüti kaitsta nii reaalsete vahendite (tökati (kasetõrva), petrooli, isegi püssirohuga) kui ka maagiavõtetega – taigade ja loitsudega. Hundile jäeti ikka samal eluõigus. Tuginedes sõna jõu maagilisele mõjule ja usule, et hunt on kergesti mõjutatav, n-ö „ära räägitav”, pöördub karjane järgnevalt toodud sõnadega hundi poole – loitsuga, mis on kirja pandud 1894. aastal Vigala kihelkonnas. „Metsa sikku, metsa sokku, metsa kuldane kuningas, metsa halli harvalõuga, metsa peni pikkalõuga! Ära salva salajalta, ära näksa nägemata, ära puutu minu pulli, ära katsu minu karja! Mine sohu sobistama, mine laande luusimaie, pikki puida murdemaie, kivi külga kiskumaie!” (Vigala kihelkond, kogunud M. Aitsam, 1834).

Hundile arvestati „hundi jagu”
Mida ka ei tehtud, külastasid hundid karju ikkagi. Hundist sai vanasti loodusjõud, kelle vastu ei saa (ja ega seda õieti tahetudki), kellega tuli igapäevaelus arvestada ja keda respekteerida. Tuli tunnustada ta õigust saagile, kellel oli igast talust oma osa saada. See paratamatu ohver oli nagu lepituseks, lootuses, et siis jätab ta ülejäänud karja rahule. Sellest „jaost” rääkis 1898. aastal 78aastane V. Laur Vastseliina kihelkonnast nii: „Kuna enne susse mõtsah inamb oll, ku parhilla jänessit, nink külä karjuste hagemine hagemisest es lõpegi, sest et susse egapäivi külä karjale kutsmada külälisis tull [---]. Niisugusel soerikkal aal tähend ega talo pernaane üte ehk kats voonakest soe jaos uma suuga arr, sest et ega aasta vana kriim silm nii paljo, ehk mõni kõrd rohkembgi uma toidu pääle tarvitas. Nii sama tähendedi põrssite, kitse poige, vasikide nink varsu pääle iks soe jago ja üteldi tuud jo sinna kogoni luudu olevat, millest ülelija kahidaki ei massa, sest tuu om perra jäänü eläjä õnnele kahjulik ...” (Vastseliina kihelkond, kogunud J. Landra, 1898). On üllatav, et mälestusi hundi jaost on liikunud rahva hulgas veel lähiminevikus. Nii teatas 1977. aastal 70aastane Rudolf Sordla Võnnu kandist: „Kui mingi loom, näiteks lammas ära tappeti, siis pidi esimene kaelalüli ehk -jakk metsa hundi jaoks visatama [---]. Kuid minu lapsepõlves huntisid enam metsades ei olnud, andi need koertele ehk kassidele. [---] Seda kutsuti hundi jagu ja ise seda ei söödud.” (Võnnu kihelkond, kogunud R. Sordla, 1977.) Ilmselt on see ülestähendus jäänuk kunagisest kombest, millega taotleti karjale kaitset, tervist ja sigivust. Samalaadseid mälestusi on mujaltki. Lüganuse kihelkonnas tehti seda hingede ehk jaguajal kooljakuus, mil viidi huntidele metsa kividele ja kändudele süüa. Saardes aga talvel surnud vasikas või lambatall, siis sinna karja ei ole hunt tulnudki, nagu teatas kunagi metsavaht Jaak P. Sõggel. Varasemast ajast on sellest kombest, mida allikates nimetatakse ohverdamiseks, teateid Võrumaalt ja Hiiumaalt Reigi kihelkonnast. Ka meie lõunanaabrite lätlaste kohta on andmeid, et igal aastal jõulukuul ehk hundikuul ohverdati traditsioonilisel riitusel kits – lepituseks huntidele, ja lootuses, et nad siis suvel karjale vähem kahju teevad. Muuseas – teatud hulga koduloomade määramine hundi jaoks ja talle ohverdamine on tuntud motiiv ka slaavi, samuti germaani ja teiste rahvaste, sealhulgas ka loodusrahvaste pärimustes. Venemaal toodi see ohver metsa jäetud lambaga huntide peremehele Tðestnoi Lesa’le, kes vahel esinenud valge hundi kujul.

Soovitused Saaremaa lambakasvatajale
Saaremaa lambakasvatajatele võib meenutada, et lammaste murdmine, mis meil praegu toimub, on arusaadav, sest tegemist on kiskjaga, kes alati on koduloomi murdnud. Hundid on lambaid murdnud, eriti sügiseti ju tuhandeid aastaid ja teevad seda ka edaspidi. Tänapäeva põlvkond ei tea midagi hundi jaost, kellel oli iga talu karjast oma osa määratud. Seda võeti vanasti kui paratamatust ja selle vastu lihtsalt ei saanud. Need kahjud kirjutati juba talu eelarve kulude poolele sisse. Kuna seda suhtumist ei tunta enam, siis iga niisugune kahjutegu pannakse kella külge. Mis näitab ka, et põlvkondade vaheline side on katkenud.
Ent praktikas soovitan lambakasvatajatel kasutada peletavaid vahendeid, näiteks lambaaia külge nööriga siduda täispuhutud õhupalle, mis ka väikseima tuulepuhanguga liiguvad. Põhimõte on selles, et hundid tarkade ja ettevaatlike loomadena kardavad igat uut nähtust ja eset enda harjumuspärases elukeskkonnas. Näiteks isegi suusajälgi, mida nad varem pole näinud. Kogesin seda 2003. aasta radokuul Alam-Pedja kaitsealal. Aga aja jooksul harjutakse ja lakatakse seda peletavat vahendit kartmast. Keskmiselt 2–3 nädala pärast, nagu Venemaa kogemused näitavad. Siis on vaja midagi uut jälle välja mõelda.
Hundid kardavad ka muusikat, eriti kõrgeid helisid. Ja muidugi tuld, mida kasutasid esivanemad.

Hundi saaki ei puututud
Tunnustades hundi õigust saagile, polnud lubatud sellega lahkuvat hunti ka segada, seda eriti võõral maal, „muidu tasub kätte”. „Kui susi karjas käib ja selle maa piirist üle läheb, siis enam ei tohi teda taga ajada – mille ta on saanud, selle on saanud. Kord üks peremees oli võõra nurme peal soe käest hane ära võtnud, pidi aga oma künnihärja sutele lubama” (Vastseliina kihelkond, kogunud H. Prants, 1888). Hunti ei või siis isegi hurjutada, rääkimata tema saagi puutumisest või kasutamisest, „ses nakkas tää kõvastõ keusama ja tege tülütäjäle kui taht kahju,” (Rõuge kihelkond, kogunud P. Ruga, 1894), s.o tulles karja jälle tagasi. Loomulikult polnud inimesel lubatud hundi saaki ka kasutada. „Hundi murtud looma liha ei tohi süüa, mis täma soagist õli, muidu hunt teeb kurja, hakkab oma osa kätte nõudma,” (Palamuse, 1838). Nii suhtusid hundi (ja teistegi kiskjate) saaki teisedki rahvad. Kättesaadut kiskjalt enam ära võtta ei tohtinud ja tema murtud looma liha ei kasutatud, sest usuti, et hunt murrab ainult selle looma, kelle jumal talle on andnud. Näiteks nanailastel Habarovski ja Primorje krais oli keelatud lasta looma, keda tiiger jälitas või keda oli juba tiiger haavanud. Taoline tava oli ka evenkidel, kes ei söönud hundi või karu tapetud põhjapõdra liha ega kasutanud tema nahka. See olevat nende (hundi, karu) seadusliku õiguse rikkumine ja nad maksavad selle eest kätte, murdes uue põdra. Põder aga, kel õnnestus vigastustega siiski hundi käest pääseda, loeti ikkagi hundile kuuluvaks ja seda looma ei kingitud, ei müüdud ega ostetud. Sest hunt tulevat talle uuesti järele. Neenetsitel Jamalis, aga ka teistel Siberi rahvastel oligi tavaks osa põtru huntidele määrata ja koduloomade murdmisele vaadati kui igati seaduslikule tegevusele.

Hunt toob karjale sigivust
Leidub ka teateid uskumuse kohta, et karja murdes toob hunt sellele ühtlasi sigivust. Nii öeldi ka Saaremaal Kärla kihelkonnas: „Kui hunt anisi murdnud, siis piab see ani sort mis üle jäänd väga ästi sigima, aga kui rebane ehk koer anid maha murdnud, siis peab need üle jäänud koguni ära rikutud olema, ei pia enam sigima,”(Niemi II, nr 913, 1898). Nagu rebast ja koera, on ka karu peetud loomaks, kelle põhjustatud kahju ei too karjale õnnistust. Hundi kohta on arvatud teisiti. Häädemeestel räägiti sellest nii: „Ku karud loomi lõhkuva, see oleva õnnetuseks, aga kui undid lambi lõhkuva, see oleva õnnistuseks, siis lambad siginevad ästi,”(Häädemeeste kihelkond, kogunud M. Mäesalu, 1937). See uskumus näib olevat üsna sügavapõhjaline, sest Põlva kandis on see tuntud ka vanasõnana: „Hundi jälin on lammaste õnnistus,” (vs nr 1605). Mõningaid paralleele on siia tuua teistegi rahvaste juurest. Näiteks lammaste murdmine oli heaks märgiks ka bulgaarlastele – suureneb nii nende sigivus kui ka müügiks olevate lammaste kiire äramüük. Andes hundile oma karjast talle kuuluva osa, ta jao, sest „oga susi söömäldä saa” (T. Külmläte Vastseliinast, 1940), lootis inimene omakorda vastuteenena temalt abi ja kaitset saada. Nii hunt ise kui tema kehaosad, nagu liha, kõri, kolju, hambad, saba ja karvad pidid andma abi tervisehädades, tagama edu ja kasu majapidamises ning töös, pakkuma kaitset kurjade jõudude eest ning tooma õnnegi isiklikku ellu. Nii on hundiliha meil kasutatud reuma raviks; karvu nn hundivea ehk soetõve korral, nendega haiget last suitsutades; hambaid (kihvu) imikutel nende suus lutsutamisega hammaste lõikumise kiirendamiseks ja ka amulettidena kaelas kantuna. Läbi hundi kõri lasti kevadel mesilasi puhastuslennule, aga ka viljaseemet. „Täh vili saap hää kasuma,” (Pärnu-Jaagupi kihelkond, kogunud V. Erm, 1928). Hundi kolju aidas hoidmine pidi sealolevat vara varaste eest kaitsma. Hundi sabaga viheldi noori tüdrukuid mehele.

Võsavillem kaitseb pahade vaimude eest
Kuid hundid pidid olema ka inimeste kaitsjad kodukäijate ja teiste pahade vaimude eest. Hakkasid nad vahel teekäijat saatma – milline tava neil on –, siis usuti, et teelise juures on mõni kuri vaim, kes teda kiusata püüab. Säärases huntide tavas nägid meie esivanemad aga ühte huntide positiivset külge – kaitsta inimest üleloomulike olendite: kodukäijate, tontide, vanakurja jt pahade vaimude eest. Nii on hundid ikka inimesi saatnud, vahel verstade kaupa, näiteks mõisa ajal voore. Kurikuulsad Laekvere hundid, kes 2004. aastal ema Silvia ja tütar Teelet hilisõhtul saatsid, käitusid nõnda just sama sunni ajel, ilma et neil oleks kurja kavatsust olnud.
Vanasti usuti sedagi, et hundid olevatki kodukäijate murdjaks loodud ja selleks olevat päris eri liik hunte – toonehundid, kes lambaid ei puutuvatki. Et tõesti nii on usutud, kinnitab ka Saaremaal elanud sakslasest Karjalasma metsnik J. A. F. Kayser 1805. aastal. See oli ajal, kui 1804. aastal seadustati Liivimaal igakevadised 15. lehekuul rahvahulkadega peetavad suured ajujahid koos pesade otsimisega, kuhu inimesed tuli lihtsalt välja ajada, sest ise nad nendest osa võtta ei tahtnud. Kayser kirjutab: „Kahju teeb ka talupoegade ebausk, kes usuvad, et kui hunte enam pole, teevad vaimud neile veel enam kahju kui hundid ise. Seepärast tuleb neid ähvardada suure trahviga, et nad ajus hunte (teadlikult) läbi ei laseks,” (EAA, f 957). Sama kinnitab ka Äksi pastor O. W. Masing. Usus, et hunti ei tohi taga kiusata, muidu tabavat sind õnnetus, paljud inimesed hundiajamisel „ei hunti egga temma pessa tahtnud nähha, vaid temmast möda läinud, kui es olleks tedda seal olnud,” (Marahwa Näddala-Leht, 1823). Hundiga püüti elada rahus ja end tema ellu mitte segada.

Kriimsilm kui endeloom
Kuid hunt polnud meile ainult kiskja, kelle eest tuli karja kaitsta või kellelt abi ja kaitset loota, vaid oli ka endeloom, kelle ulu, külla või õue tuleku, teel kohtamise, nägemise järgi ilmsi või unes ennustati ilma, viljasaaki, inimese enda ja ta karja käekäiku.
Üldse on susi eestlaste pärimuskultuuris tähtis loom. Juba üksi sõnade ’hunt’–’hundi’, ’susi’ –’soe’ sage esinemine meie keelekasutuses tunnistab ta tähtsust rahva elus. Nii on hunt täiusliku kiskjana, füüsiliselt tugeva, vastupidava ja vitaalsena, vaimult erga ja intelligentse loomana valitsenud sajandeid meie esivanemate mõtteja tegudemaailma üle. Ka inimene omakorda pole jätnud hundile mõju avaldamata, muutes teda ökoloogiliselt üha plastilisemaks, mille tulemust võiks väljendada üle Eesti tuntud vanasõnaga: „Hundil on ühe mehe jõud, aga üheksa mehe aru.”

Hunt hirmu sümbolina
Karja murdmise kõrval tapsid hundid ka inimesi. Marutaudis huntide kohutavate tegude kõrval ilmusid aeg-ajalt välja ka terved, inimesesööjad hundid. Juba üksi väikeses Eestis murdsid niisugused hundid 1804.–1853. aastani 111 inimest, neist 108 last, kaks meest ja ühe naise (märgitakse ainult luteriusulisi, sest õigeusklikud nendes arvudes puuduvad). Sellist käitumist ei saa üle kanda kogu hundisoole, vaid seda tegid ainult teatud osa hunte omadel põhjustel. Osaliselt olid süüdi ka inimesed, kes tapsid ainult kutsikaid – pesapoegi. Vanad loomad said elada kõrge eani koos sellega kaasnevate hädadega nagu vigastused, haigused ja kulunud hambad, mis enam loomulikku saaki ei murra. Ka suurel Venemaal langes kuberneridelt siseministeeriumile saadetud (mittetäielikel) andmetel aastail 1843–1845 huntide ohvriteks üle 370 inimese (koos marutaudis huntide ohvritega). Seega keskmiselt 120 inimest aastas. Juba üksi 1845. aastal hukkus või sai kannatada kümnes kubermangus 161 inimest, peamiselt küll marutaudis huntide läbi. Olukord oli nii ohtlik (vähemalt neil aastail), et politsei soovitas ilma relvata kodunt mitte väljuda ja lapsi majast üldse mitte välja lasta. Marutaudis huntide teod tuleb neile aga n-ö andeks anda, sest loomad ei teadnud enam, mida teevad. Huntidel kulgeb marutaud pea alati märatsevas vormis.
Hunte oli palju ka Eestis. 1961. aastal rääkis oma lapsepõlvest 86aastane Amalie Tomberg Leedi külast Laiuselt: „Kui mina vekke olin, oli untta pallu. Neid oli ühte lugu näha ja kuulda [---] ja pallu kurja tegivad. Visid lapsi ära ja re piale tükkisivad mestele kallale. [---] Minu ema riakkis, et üks ema pannud lapsed kivi-laudi piale. Isi läks töle ja öeld suremale, et ust lahti ei tohi teha, et unt tuleb ja vib teid metsa. Aga surem tegi uksi lahti, läks ise välja [---] ja jättis selle vekkese üksi päine. Unt käis ja vei vekkese ära. Sellebärast mina kua rönisin ehta sia lauda kattusselle. Metsin, et unt sinna ei sa. Pimedas tuas üksi ei taht olla ...” (Laiuse kihelkond, kogunud A. Tamm, 1961).

Hunt kahjurina
Hundid murdsid 1.11.1822– 1.11.1823 Liivimaa üheksa maakonna (Tartu, Võru, Viljandi, Pärnu, Saaremaa, Valka, Võnnu, Volmari ja Riia) peale üle 30 tuhande mitmesuguse kodulooma, täpsemalt 30 152 pead, ja nii toimus see igal aastal! Need olid veel mittetäielikud andmed! Murdsid hundid vabadiku ainukese lehma või peremehe kalleima vara – hobuse, siis tekkinud olukorra parimaks iseloomustuseks toon venelase Nikolai Blohhini 1874. aastal kirjutatu: „Keskmise vene talupoja kogu rikkus on tema kari, kust ta saab riide ja toidu, ning hobune, kellega teeb ta päevast päeva tööd. Millest ta elab? Oma ainsa lehma piimast ja leivast, mis saadud töös koos oma hobusega. Ta on riietatud oma kahe-kolme lamba villast rõivastesse, maksab makse või võlga tööga, milles on osanik tema hobune. Rääkimata tervete asulate õnnetustest, mida toovad marutaudis hundid, jätavad ka tavalised hundi röövretked ta ilma piimaandjast lehmast või töötegijast hobusest ...” (Þurnal Ohotõ, nr 4, 1874) Kuigi tsiteeritu kirjeldas Venemaa talupoja igapäevaelu, vastab kirjeldus täiel määral ka 17.–19. sajandi Eesti talupoja eluolule. Statistiliste andmete järgi oli ka Liivimaa talupojal 1688. aastal üks hobune ja lehm, 1828. aastal endiselt üks hobune, aga kaks lehma, ja 1853. aastal ikka ühe hobuse kõrval kolm sarvlooma ja neli väikelooma (lammast, siga). Selliselt positsioonilt tulebki hinnata Liivimaa 1822/1823. aasta kahjusid. Üldse on meil niisugust kahju võrreldud selliste ühiskonda tabanud katastroofidega nagu epideemiad, ikaldused ja järgnenud näljahädad, üleujutused, kahjutuled. Siit ka huntide nimetamine maapiinaks või kogu möödunud sajandite huntiderikast aega „hundiliseks ajaks” oma „hundikalendri” ehk hundiaastate, hundikuude, -päevade ja -öödega.
Mälestused nendest aegadest elavad rahva hulgas tänagi. 1981. aastal rääkis Hugo Reimann (sünd 1919) oma vanaema meenutusi, kes elas Põltsamaa kihelkonnas Pallusaare külas: „Ja kui ta (s-o vanaema) väike oli, siis veebruari kuul, kui huntidel olid pulmad, mets aina kajas huntide ulgumisest. Kui videvikuks läks, ei julgenud majast keegi välja minna. Koera ei tohtinud ka õue lasta. Ohus olid lambalaudad [---] ja tihti juhtus seda, et hundid lõhkusid lauda ja murdsid lambad. Isa oli näinud, kui tuletukkidega peletati hunte laudast eemale. Tehtud ka ümber hoonete tuled maha, et öösel hundid ei tuleks lammaste kallale. Pärast oli isa saanud kolme puuda rukki eest osta tulelukuga püssi, mis külas oli ainuke. Siis oli ta ühe talvega lasknud rehetoa suitsuluugist lamba korjuselt kaheksa hunti,” (Põltsamaa kihelkond, kogunud A. Väljaots, 1981). Või teine lugu, mille jutustas 1948. aastal 77aastane Marie Paaks Märjamaa vallast: „Minu noorusajal oli palju hunte. Nad olid julged ja tulid elamute juurde, vahtisid vahel uksest sisse. Siis olid suitsutoad, eest uks oli suitsu pärast lahti. Kui koer ta käest sai tuppa põgeneda, jäi hunt ukse taha passima,” (kogunud E. Poom, 1948).



Ilmar Rootsi, hundiuurija
29.10.2012
18.10.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
20.09.2012
26.09.2013
06.06.2013